reede, 12. oktoober 2018

Ülikool versus kutsekool

Heihei!

Täna jutustan teemast, millest olen tahtnud tegelikult ammu rääkida, aga kui soovin olla aus ja siiras ja kogemuste põhjal miskit ajada,  peab mul neid olema ka. 
Tundub, et nüüd siis on...

Küllap Sa tead, et peale gümnaasiumi ei läinud ma ülikooli, vaid Tartu Kutsehariduskeskusesse õppima müügiesindust sessioonõppes. Müügitöö nõuab head suhtlemist, ilusat juttu ja julgust, minul seda oli, lisaks tundusid ka palgad sellel alal olevat normaalsed. 
Sessioonõppesse aga seepärast, et mul oli vaja millegist elatuda, tööd teha, makse maksta jne. Pealegi ei ole ma kunagi olnud väga pingis istuja tüüpi, pigem teeks ise ja väldiks magavat Lyd. 

Õpingute ja müügitöö kõrvalt hakkasin  tegelema või võiks öelda jätkasin ka lastega. Need kaks toimusid paralleelselt ning  andsid mõista, mida ma teen kohustusest, vaadates kella, et tööpäev lõppeb ning mida südamest ja emotsionaalselt. 
Pooleli ma siiski kutsekat ei tahtnud jätta, sest leian, et millegagi alustades võiks selle lõpule ka viia. See ühest kohast teise hüppamine tundub aja raiskamisena. Õnneks kestis müügiesinduse eriala vaid 2 aastat, seega mingit kannatamist polnud, pealegi ega ma seda sunniviisiliselt ei teinud. 
Kutsekooli minnes tajusin pigem negatiivset mainet.  Arvatakse, et seal käivad ainult rumalad ja saamatud  ja see on leboots,  ah mööda minnes suudad ära teha jne. 
Kallis lugeja, tõstan käed üles ja ütlen, et nii see päris pole. 
Esiteks arvan ma seda, et see maine on tulnud suures osas nendelt noortelt, kes peale 9ndat klassi, olles ise veel lapsed, kutsekooli lähevad. Nendest, kes löövad seal ühika peal lit*i ja lällavad Tartu peal, ühes käes koni, teises käes Laua viin. 
Palun Sul meelde tuletada, kui täiskasvanu olid Sa peale 9ndat ja peale 12ndat, kas või vanuliselt, kui gümnaasiumis käinud pole. Vastavalt sellele saad järeldada, kui arukas Sa võisid või võid olla. 

Kutsekoolis on võimalik õppida ka peale gümnaasiumi ning erialasid, millega saad kohe tööle asuda, saad elada paralleelselt n-ö päris elu ja lisaks omandada ka uusi teadmisi. 
Leian, et sinna on igati oodanud inimesed, kelle issi/emme ei lase lillelapsed olla või, kes on osavamad pigem kätega kui peaga ja üldse inimesed, kes ei viitsi õppida hämades mingit eriala, millel pole selge sõnaliselt välja öeldud amet, millega tulevikus leiba lauale saada. Usun, et kutsekooli lõpetanute tööle saamise protsent on palju suurem, kui nende, kes käivad ülikoolis. Nad omandavad eriala, ei saa sellega tööd, lähevad uuesti õppima ja nii see käibki.
 Kas tõesti viitsid terve elu õppida? 
 Jah üks asi on elukestev õpe vabatahtlikult, omandades uut ja huvitavat vastavalt enda meeldivusele, teine asi on õppida üleliigset jura, mida tihti vajagi pole ja tehes kohustuslikke töid, tundes pingeid, tekitades stressi jne. 
Kutsekool pole nii lihtne miskit, vähemalt gümnaasiumi baasil, sest töid on vaja samamoodi teha ning õhtuid, kus pea plahvatada tahaks,  niisamuti. Meie klassist läksid minema üle poole, kes tõesti vb teise kooli pärast, kes selle pärast, et liiga palju jäi unarusse, kohustusi tuli peale ja nende likvideerimiseks lihtsalt polnud jõudu. 
See on kõikjal, käigu Sa mistahes koolis. 
Tahan südamele panna, et ülikool pole riiklik kohustus või tunnus, ilma milleta oled Sa loll, saamatu, harimatu jne. 
Pigem tahaks öelda, mis tahes eriala Sa ka ei õpiks, ole selle üle uhke ning ära häbene ametit, mis Sind elatab. 
Ülikool ei ole see, mis tagab 100%-liselt haruldase ajutärkamise, ka sealt sünnib n-ö naljakaid inimesi, kasvõi see  Kalvi-Kalle eks Helen, kes kõrghariduse omandamist on koguaeg  esile kiskunud, kuid vastupidi tohutule vaimustusele jätab veidra mulje, kas tõesti?! 

Vahele segades sellele kõigele pole ma siiski mõistnud, miks tänapäeval müüjaks õppida. Ole Sa kas 16 või 66, Rimi ukse taha oodatakse Sind nagunii ja ilma paberiteta, mis mingit kvaliteeti sõbraliku suhtlemise näol nagunii ei taga. See on Sul kas olemas vòi mitte.
Kuid see selleks, ega ma ei peagi kõike aktsepteerima.

Vb nüüd küsid, miks ma siis ülikooli läksin, kui kutsekool mulle nii tore paik tundub.
Lastega tegelevad ametit nagu nt kasvataja, noorsootöötaja, õpetaja jne nõuavad paberit, et selle eest saadud preemia, nimetagem palk, oleks inimkõlbulik meie ühiskonnas. Vast saab ka ns, aga tegemist on kindlasti ühe raskema tööga arstide, fekalistide, prokuröride jne kõrval, seega iga tarkusetera/kogemus tuleb kasuks.
Mul on 5 aastat, vb annan varem alla(ptuiptuiptui üle vasaku õla), aga vb saab minust ühel päeval Sinu lapse, lapselapse klassijuhataja.
Hoia siis pöialt! ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar